Skeptiline eestlane usu kütkes - kuidas usk edasi läheb, miks kuradiusk võiks eestlaste jaoks olla usk/mitte olla
Minu moodi usk - oma versioon
Kuratlikku hüljates jumalikku otsimas
Tänapäeva inimene kui trikster
Tänapäeva eestlase hinges valitseb kuratlikkus?
1000 aasta pärast jumal ja kurat
Minu moodi usk
Uskuda võib asjadesse, teistesse inimestesse, väljamõeldud olenditesse. Kurat ja Jumal – nende vastandlikkus on toiminud ajast aega. Hea ja halb saavad kokku muinasjuttudes, raamatutes, isegi mõtisklustes. Nende vahe on ilmselge ja kerge on eristada heatahtlikke tegelasi kurjadest karakteritest. Elus on need segunenud ja üht teisest eraldada pole alati nii lihtne. Minu versioon usust ei ole utoopiline, see oleks reaalne ja seotud inimeste tunnetega, kuna need juhivadki meie elu.
Inimesi mõjutavad nende lähedased, seetõttu peaks olema usku teistesse. Usaldamine ja austamine aitavad õppida vigadest ja võtta eeskuju elukogenud inimestest. Isegi pisiasjad loevad – kui keegi aitab hädasolijat, siis on ta kui õnnistegija. Siinkohal saaks paralleele tuua Kristusega, kes on loodud inimeste jaoks justkui sellepärast, et näidata, kuidas saab elada ilma vajaduseta kasu teenida iga teo pealt. Kõigil inimestel on aga vigu ja eksimusi. Seetõttu on Kristus kui inimese stereotüübi ideaal ja Jumal tõi ta ohvriks, et inimesed mõistaksid oma olemust paremini. Kurat tähistabki seda inimeste eksimuslikku poolt, samuti naudinguid ja fantaasiarikkust. Nende kahe ühendamisel peitubki inimene – trikster. Gailit kirjeldab kuratlikku, kui inimeste enda tekitatud uskumust, mis peitub suhetes, linnades, kaubanduses, kõiges. Usun, et nii jumalik kui paganlik on kõigis endas olemas. Seetõttu ei peaks usku üles ehitama millelegi irreaalsele, vaid pigem just lähtudes meid ümbritsevast – teistest inimestest. Isegi Tuglas on öelnud: „Ma tundun vahel eneselegi irreaalsena, mingi viirastusena..“ Keegi ei saa olla täiuslik ehk lausa jumalik. Lähtudes minu usu teooriast ei ole eesmärk lunastada oma patte, et saada kuskile utoopilisele taevariigi pilvekesele.
Usk armastusse on lühidalt minu idee kokkuvõttev sõnade paar. See aitab üle saada kõigist raskustest, vähemalt mina olen seda mitmeid kordi tundnud. Mõistmine, et keegi teine hoolib, on lihtsalt parim tunne. Ikka ja jälle on mullegi tundunud, et olen oma muredes üksi, aga suhtlus teistega näitab, et ma polegi ainuke ja kõik inimesed on nii uskumatult sarnased. Kõik elavad kurbi sündmuseid (muresid, tülisid, lähedaste kaotusi) sarnaselt läbi ja vajavad enda kõrvale kedagi, kes toetaks. Isegi kui ei küsita abi.
Öeldakse ju ikka, et armastus võidab kõik. Ükskõik kui naiivselt see ka ei kõla, ka mina usun sellesse. Tihti on nii, et ei märgata head enne, kui see on kadunud. Seega armastusse uskumine näitaks kõigile igapäevaselt, kui kallid on nende lähedased, et hiljem ei peaks kahetsema, et oma tunnetest avameelselt ei räägitud ja salajas hoiti. Minu teooria kohaselt mõistaksid ka mehed ja naised üksteist paremini, siis ei varjaks sõnad tegelikke mõtteid. Ausad ja oma tundeid väljapoole elavad inimesed ei ole nii kimpus enda hingeeluga. Ehk on nii kergem. Tunnen ka ise, et iseendagagi läbisaamine pole lihtne, seega usus elamine on kindlasti raskendatud, olenemata sellest, kas ollakse näiteks budist, baptist või katoliiklane. Raske just seetõttu, et ühes koguduses olles, peaksid liikmed olema ühel nõul ja mõtlema sarnaselt. Kuid iga inimene on siiski erakordne. Minu uskumus armastusse ei saagi olla üheselt reeglite või mingisuguse püha raamatu peale üles ehitatud. Tundeid ei saa tunda ühtmoodi – igaüks väljendab end ikkagi erinevalt. Peaasi, olen kindel, on see, et me teod ja sõnad tuleksid otse südamest.
Liiga naiivseks ei tasu ka minna. Pimesi uskuda kõiki tuttavaid ei ole mõttekas. Siin kehtibki põhimõte: „Usalda, aga kontrolli!“ Samas, haiget saamisel õpime me kõik jällegi midagi enda jaoks olulist ja inimlikuks jäädes, saame elus hakkama. Armastame, seda mida teeme ja naudime iga hetke oma tegemistest. Üritan ise seda järgida, kuigi need pinnapealsed sõnad ei saa ette dikteerida, kuidas elada ja mida uskuda.
Minu usu teooria ei ole ehk kõigile arusaadav. Ei ole Jumalat, kes ütleb, kuidas peaks käituma. Oleme vaid meie ise, kes peaksid väärtustama kõike lihtsat, ümbritsevat. Näitama välja armastust ja hoolima teistest...kuna, ei ole halvemaid ega paremaid aegu, on vaid hetk, milles viibime praegu!
No comments:
Post a Comment