26/01/10

Intervjuu Johannes Barbarusega (15 küsimust):
looming, luule, poliitilised vaated, eluseigad, inspiratsiooni allikad

1. Kuidas Te proovisite reformida eesti luulet?
2. Mis aastatel õppisite Pärnus gümnaasiumis?
3. Milliseid tundeid/mõtteid annavad edasi teie luulekogus "Geomeetriline inimene" sisalduvad luuletused?
4. Luuletuses "Perpendikulaarne" kirjutate, et armastus on patune. Miks?
5. Olete kasutanud luuletuses prantsusekeelseid pealkirju. Kas on see Teile südamelähedane või olete kriitiline?
6. Luuletuses "Verine sfinks" on teie sõnades raevu ja viha. Kas on see seotud Teie poliitiliste vaadetega või lihtsalt leiate, et valetamine ja seljataga petmine on valetegu?
7. Kuidas jõudsite "Tarapita" ühinguni? Kust saite ideelisi mõjustusi veelgi?
8. Kes soovitas teil hakata nukuvalitsuse peaministriks?
9. Kuidas sattusite raadiosaadetega tegelema?
10. Miks Te sooritasite suitsiidi?
11. Kas Te julgete hakata ühiskonnale vastu ja avaldada kriitiliselt oma arvamust enda teostes?
12. Millal asusite looma traditsioonilise kujundisüsteemiga analüüsivat luulet?
13. Miks deklareerisite kommunistliku diktatuuri toetamist?
14. Mis seos on teil esperanto keelega? Miks on teoseid tõlgitud just sellesse keelde?
15. Kas nende ridadega luuletusest "Finaal" peate silmas iseennast?

."... Ma näen, - end ise annud teie kätte
nüüd olen, - pihtind kõik ma saladused...
Et jumaldanud kirge, hirmsaid patte,
siis tulge, karjuge: ta pooge risti!...
kõik variseerid, et te pühadused
neis salmes jultunumalt lõhki kisti. "

22/01/2010

Kuradi mitu nägu - võrdlus, miks köidab
Skeptiline eestlane usu kütkes - kuidas usk edasi läheb, miks kuradiusk võiks eestlaste jaoks olla usk/mitte olla
Minu moodi usk - oma versioon
Kuratlikku hüljates jumalikku otsimas
Tänapäeva inimene kui trikster
Tänapäeva eestlase hinges valitseb kuratlikkus?
1000 aasta pärast jumal ja kurat

Minu moodi usk

Uskuda võib asjadesse, teistesse inimestesse, väljamõeldud olenditesse. Kurat ja Jumal – nende vastandlikkus on toiminud ajast aega. Hea ja halb saavad kokku muinasjuttudes, raamatutes, isegi mõtisklustes. Nende vahe on ilmselge ja kerge on eristada heatahtlikke tegelasi kurjadest karakteritest. Elus on need segunenud ja üht teisest eraldada pole alati nii lihtne. Minu versioon usust ei ole utoopiline, see oleks reaalne ja seotud inimeste tunnetega, kuna need juhivadki meie elu.

Inimesi mõjutavad nende lähedased, seetõttu peaks olema usku teistesse. Usaldamine ja austamine aitavad õppida vigadest ja võtta eeskuju elukogenud inimestest. Isegi pisiasjad loevad – kui keegi aitab hädasolijat, siis on ta kui õnnistegija. Siinkohal saaks paralleele tuua Kristusega, kes on loodud inimeste jaoks justkui sellepärast, et näidata, kuidas saab elada ilma vajaduseta kasu teenida iga teo pealt. Kõigil inimestel on aga vigu ja eksimusi. Seetõttu on Kristus kui inimese stereotüübi ideaal ja Jumal tõi ta ohvriks, et inimesed mõistaksid oma olemust paremini. Kurat tähistabki seda inimeste eksimuslikku poolt, samuti naudinguid ja fantaasiarikkust. Nende kahe ühendamisel peitubki inimene – trikster. Gailit kirjeldab kuratlikku, kui inimeste enda tekitatud uskumust, mis peitub suhetes, linnades, kaubanduses, kõiges. Usun, et nii jumalik kui paganlik on kõigis endas olemas. Seetõttu ei peaks usku üles ehitama millelegi irreaalsele, vaid pigem just lähtudes meid ümbritsevast – teistest inimestest. Isegi Tuglas on öelnud: „Ma tundun vahel eneselegi irreaalsena, mingi viirastusena..“ Keegi ei saa olla täiuslik ehk lausa jumalik. Lähtudes minu usu teooriast ei ole eesmärk lunastada oma patte, et saada kuskile utoopilisele taevariigi pilvekesele.

Usk armastusse on lühidalt minu idee kokkuvõttev sõnade paar. See aitab üle saada kõigist raskustest, vähemalt mina olen seda mitmeid kordi tundnud. Mõistmine, et keegi teine hoolib, on lihtsalt parim tunne. Ikka ja jälle on mullegi tundunud, et olen oma muredes üksi, aga suhtlus teistega näitab, et ma polegi ainuke ja kõik inimesed on nii uskumatult sarnased. Kõik elavad kurbi sündmuseid (muresid, tülisid, lähedaste kaotusi) sarnaselt läbi ja vajavad enda kõrvale kedagi, kes toetaks. Isegi kui ei küsita abi.

Öeldakse ju ikka, et armastus võidab kõik. Ükskõik kui naiivselt see ka ei kõla, ka mina usun sellesse. Tihti on nii, et ei märgata head enne, kui see on kadunud. Seega armastusse uskumine näitaks kõigile igapäevaselt, kui kallid on nende lähedased, et hiljem ei peaks kahetsema, et oma tunnetest avameelselt ei räägitud ja salajas hoiti. Minu teooria kohaselt mõistaksid ka mehed ja naised üksteist paremini, siis ei varjaks sõnad tegelikke mõtteid. Ausad ja oma tundeid väljapoole elavad inimesed ei ole nii kimpus enda hingeeluga. Ehk on nii kergem. Tunnen ka ise, et iseendagagi läbisaamine pole lihtne, seega usus elamine on kindlasti raskendatud, olenemata sellest, kas ollakse näiteks budist, baptist või katoliiklane. Raske just seetõttu, et ühes koguduses olles, peaksid liikmed olema ühel nõul ja mõtlema sarnaselt. Kuid iga inimene on siiski erakordne. Minu uskumus armastusse ei saagi olla üheselt reeglite või mingisuguse püha raamatu peale üles ehitatud. Tundeid ei saa tunda ühtmoodi – igaüks väljendab end ikkagi erinevalt. Peaasi, olen kindel, on see, et me teod ja sõnad tuleksid otse südamest.

Liiga naiivseks ei tasu ka minna. Pimesi uskuda kõiki tuttavaid ei ole mõttekas. Siin kehtibki põhimõte: „Usalda, aga kontrolli!“ Samas, haiget saamisel õpime me kõik jällegi midagi enda jaoks olulist ja inimlikuks jäädes, saame elus hakkama. Armastame, seda mida teeme ja naudime iga hetke oma tegemistest. Üritan ise seda järgida, kuigi need pinnapealsed sõnad ei saa ette dikteerida, kuidas elada ja mida uskuda.

Minu usu teooria ei ole ehk kõigile arusaadav. Ei ole Jumalat, kes ütleb, kuidas peaks käituma. Oleme vaid meie ise, kes peaksid väärtustama kõike lihtsat, ümbritsevat. Näitama välja armastust ja hoolima teistest...kuna, ei ole halvemaid ega paremaid aegu, on vaid hetk, milles viibime praegu!

19/01/10

Mida arvab kriitik Tuglase novellist?

Eduard Hubel Looming 1925, nr 1, lk 79-81

Ta arvab, et Tuglas ei kirjuta midagi uut ja kõik on vähem fantaasiat täis. Kirjeldused on täpsemad, lühemad ja tagasihoidlikumad. Hubeli arvates ei leiaks Kivikas novellise "lüürilist šokolaadi". Hubel võtab sisu lühidalt kokku ja samas, tegelaskujusid nii väga ei kritiseeri. Peategelase kuju on Tuglas kasutanud ka varasemalt, nüüd aga pole sõnakasutus enam nii luuleline ja kirev. Täis proosateksti, mis on otsekohesema väljendusega. Ei mingit keerutamist. Mina üsnagi nõustun Hubeliga, kuigi pole lugenud Tuglase teisi tekste, aga tõesti on kirjeldused üsna lühikesed ja seetõttu kaob ehk Toomemäe ümbritseva ilu ja võlu arusaam. Kuigi ehk see polegi peamine, kui jutu sisuks on Kuradi usk.

KURAT -
J. W. Goethe
A. Gailit
F. Tuglas
mütoloogia - kristlikus maailmas Jumala vastandpoolus, õnnetusingel (Lutsifer), rahvapärastes muistendites võib esineda loomadena (v.a. tall ja tuvi), tüssatud kurat, Eestis nim. vanapaganaks, lepingud (põrgus põlemine). Kurat ei saa muutuda haugiks ja kadakamarjaks, sest neil on risti kujutis. Kurat kardab pikset, kukelaulu ja jumalasõna. Langenud inglid võtsid endale naisteks inimese tütreid ja neil sündisid hiiglased. Müütilisi olendeid saab kirikukella helinaga minema peletada. Inimhiiud - Kalevipoeg, Suur Töll, kükloobid.

INIMENE -
Faust
mina
Ormusson
eestlane

JUMAL - Jumal on headuse kehastus, jumalik, õiglane. Ta andestab patte ja vaatab pealt, kuidas inimesed elavad. Inimesi tõmbab tee kuratlikkuse poole, kuid südames otsivad nad ikkagi Jumalat ja headust!

TRIKSTER - klouni ja narri mütoloogiline esiisa, viibis maailma loomise juures, on ühtaegu inimese looja ja esimene inimene, asub väljaspool head ja kurja. Valelikkus ja muutlikkus, jäljendab kõiki teisi olendeid Trikster on inimese sümbol. Teda uurides uurime tegelikult iseennast ja inimlikku kultuuri.

18/01/10

Kuidas Gailit kirjeldab jumalikku&kuratlikku?

Jumalikkus on vaikuses, mullas, metsakohinas, vee voolamises, iga kivi (sest nende hinged on puhtad). Nüüd on taevas jäänud Jumala jaoks. Jumalikkus on METSAS, tähtis on POSITIVISM.

Kuratlikkus on linnades, kaubanduses (otsustab riikide ning rahvaste saatuse üle), sõdades, vabrikutes ja rongides, kelnerites, dirigentides, fantaasiates (inimene fantaseerib igavesest elust). Inimesed on loonud endale kuradi, armastavad teda ja kujutlevad täpselt ette hauatagust elu põrgus.

Friedebert Tuglas "Poeet ja idioot"
Mis tüüpi mehega on tegu?

Ta armastas oma linna, istus tihti Toomemäel ja mõtiskles oma elu üle. Ta tahtis inimestest eemale hoida. Ta ei tundnud ära meest, kes teda tervitas ja eeldades, et teine on hulgus, võttis rahakoti välja. Ta minevik oli ebameeldiv - üritas unustada kõiki koolikaaslasi ja mälestusi. Ta oli üksik inimene ja elus haiget saanud.

Ainukuradi usk

"Me oleme loond kuradeid, keda pole tarviski usule. Me oleme neid varieerind, leidnud nende hulgas lõbusaid, robuste, inimlikult huvitavaid indiviide. Me oleme nendesse suhtund psükoloogiliselt, asetand nad kohalikesse oludesse, kuna vahekord Jumalaga on külm-ametlik, väljaspool aega ning ruumi."

Ma ei ole nõus väitega, et suhe Kuradiga on lopsakas ja fantaasiarikas ning suhe Jumalaga külm. Usun, et see varieerub olenevalt inimesest ja uskumistest. Usk Kuradisse võib olla sama suur usk, kui see on Jumalasse. Ei ole üht õiget väidet.

"Eesti rahvas tarvitab igapäevases elus kümme korda enam Kuradi kui Jumala nime."

Tunnen, et tänasel päeval kasutatakse mõlemaid väga tihti: näiteks väljendid "Kurat küll!" või "Jumala eest!" Mõlemad on nii tihedased.

"Ta on minus äratand arusaamist teaduse ja kunsti vastu, sest kõik teadus ning kunst on kuratlik."

Tõesti, ka mina tunnen, et teadus käib tihti Jumala ja kristlike põhimõtete vastu ja selles ei saa olla harmooniat. Kunst võib aga tuleneda ka Jumalast ja seetõttu, pole väitega sajaprotsendiliselt nõus.

"Ta rõõmustab igast tõelisest püüdest ja hääst soovist."

Kurat ei ole rõõmus ja heatahtlik, vaid salakaval ja saatanlik, et võita inimesi oma mõju alla.

"Ta peaks sisaldama kõiki hää ja kurjuse pooli, esitama kõiki pahe ja vooruse tendentse ühel hoobil."

Kuradit seostatakse siiski kurjuse poolena, sest muidu on ta universaalne ja kas sellel on mõtet, kui keegi on kõiksus. Samahästi võiks olla ju kuradi asmel tühjus.

Kurat - hea ja kurja kehastus, ei pane inimeste fantaasiat pahaks, tahab olla täiuslikum Jumalast, suhe temaga on fantaasiarikas, inimeste kujutlus temast on säilinud keskaja väljamõeldistest, ta on teaduse ja kunsti kehastus, ta andestab inimestele rohkem kui Jumal, pärast maailma loomist jäi Kurat mõtlema, inimestel on tema jaoks palju hellitusnimesid, individuaalne, inimlik, salliv.

Jumal - suhe inimestega on külm, kõik on ära määratud, kuidas usk toimib, pärast maailma loomist jäi Jumal magama ja seega ei tegele inimestega, ta ei anna võimalust fantaseerimiseks, autoritaarne.

15/01/10

NAINE
VEETLEV ÕRN
IMETLEMINE ARMASTAMINE HOOLIMINE
MEES TÄIENDAB NAISE OLEMUST
ILU

Ülesanne! Kapten Roode vastandiseloomustus

Ta pole külalislahke, ei meeldi jagada lugusid enda seiklustest ja kogemustest, väga pikk, peenike, salakaval. Ei ägestu ja on rahulik. Usklik, kes ei ropenda. Pole romantik, ei armasta naisi. Ei ole õiglane rahaasjades.

Naistetüübid koondnimetus:

1. õrnus
2. haavatavus
3. kapriisitarid
4. vajuv romantism
5. realistid
6. tundelisus
7. põgenik

On mehi, kes sündinud... kuldsest meest potis, tilk tõrva selles. Nad on unistajad ja unustusehõlma vajuvad mälestused uute seikluste tõttu. Nende põsed õhetavad rääkides neidudega, neid huvitavad kaunid kunstid, ka keha vormimine. Nad kiinduvad neidudesse ja samas on tagasihoidlikud ja tõelised romantikud.

5 lause tõlkimine tänapäevasesse kõnekeelde:

Ta oli jumalasalgaja, tsüünik, kõnelemises tihtigi ropp, kuid hinges suur romantik, kes võis joobuda isegi tuule kohinast, kõrtsi kakelusest, lainete vahulisest keemisest.

Ta oli ateist, kes ropendas, hinges aga oli romantik.

Ning üle kõige armastas ta naisi, otsis neis luulet ning joobumust, nägi aga ainult toorust, pettust ning ahnust.
Naised olid tema nõrkuseks, kuid alati pettus ta nendes.

Ning seepärast vihkas neid, peksis neid, kuid uvvesti leppis, uvvesti lootis, uvvesti katsus neis leida puhast hinge ning naiselikku hellust.
Seepärast ta vihkas neid, tülitses, kuid leppis uuesti ja lootis leida head naist.

Igas suuremas sadamlinnas, kus laevad peatusid kavvemalt, oli kapten Roodel oma naine ja lapsed.
Paljudes kohtades oli kapten Roodel järjekordne naine ja lapsed.

Nii oli tal palju armastusi ja palju pettumusi.
Nii oli ta elus palju ilu ja valu.

12/01/10

Albert Kivikase teose filmilinale toomine
1. Miks just see teos?
2. Millised Eesti näitlejad mängivad?
3. Ühe stseeni kirjeldus

"Lendavad sead" -> "Kevad"
1. Kuna otsustan teha sellise lühifilmi, kus tekstilist osa pole, aga näitlejate liigutused ja miimika väljendavad mõtet, mida edasi tahan anda, siis valisin just selle teose. Kivikas kirjeldab kevade olemust, võrreldes seda lihunike ja tapamajaga. Üsna räige sõnakasutus, kuid leian, et minu tõlgendus sellest poleks nii vulgaarne. Film koosneks erinevatest stseenidest ja klippidest, kus on paralleelselt kaks lugu ehk kaks pilti kõrvuti (ühes toimub looduse tegevus ehk siis päike tõuseb, mere lainetused ja lume sulamine; teises aga loomade nülgimine ja samas masenduse kadumine ehk siis alguses on tumedamad toonid ja stseenide vaheldudes muutuvad üha erksamaks).
2. Näitlejatel puudub dialoog, monoloog ja üldse mingigi suhtlus. Iga stseeni ees on mõni rida Kivikase teosest, mis annab vaatajatele rohkem aimu sisust. Valiksin lihuniku osasse Taavi Eelmaa, kuna hiljuti mängis ta filmis "Püha Tõnu kiusamine" sarnast osa, kus tähendus peitus sügavamal ja kus oli samuti vähe teksti. Teine pilt, mis kujutas loodust, sinna valiksin selliseks nn. "lillelapseks" Mirtel Pohla, kuna ta peaks olema siiras.
3. Üks stseen algab sõnadega: "Päikene õitseb alla kui lihuniku rasvane pale, kes triumfeerides tapamaja katusel jalutab" Pärast seda ilmub ekraanile kaks paralleelset pilti: ühes kujutatakse mustvalgelt päikesetõusu (filmituna rannas) ja vasakul nurgas seisab seda vaatav naine (Mirtel Pohla). Ta kannab valget kleiti, mis on õhuline ja ta juuksed on lahti, jalas pole midagi. Tundub, et ta on õnnelik ja ootusärevil (käitub lausa kannatamatuna). Teises pildis on kujutatud mahajäetud suurt hoonet (betoonist), maas on näha konte ja mahajäetud prügi (pudelid, autokummid jms). Kaamera liigub maast üles katusele ja seal jalutab mees kiirel sammul edasi-tagasi(Taavi Eelmaa). Seljas põll, mis on verine ja käes nuga. Peamine on see, et pilt on värviline. Muusika on rahulik.

11/01/10

Ülesanne! Põhiline erinevus minu põlvkonna ja vanemate põlvkonna väärtuste osas

Tänasel päeval väärtustatakse rohkem raha, kuna selle teenimine ja kättesaadavus on suurem. Tol ajal väärtustati võrdsust. Nüüd pürgitakse üha kõrgemale ja kõrgemale, sest võimalused on suuremad.

Albert Kivikas "Jaanipäev"

Perenaise eluväärtused, kibestumus, kahtlused: töötas ja orjas iga päev, mõtisklused elu üle, tühjuse tunne, vaene naine Saare perepojale naiseks, Saare vanemate mõnitus ja kius, peremehe vaated sarnanesid ta vanemate omadega (varanduse tähtsus), kahtles oma elumõttes (ei leidnud enam põhjuseid elamiseks, kuna töö oli tehtud - lapsed sünnitatud ja kodu korras hoitud), soovis oma lastele helgemat tulevikku kui tal endal oli olnud.

Peremehe kahtlused, au, uhkus, väärtused: ei tunneta oma poegade pürgimusi ülikoolis, põlvkondade vahelised konfliktid, laste koolitamine nõudis suurt väljaminekut (suur au ja uhkus), murede uputamine viinapudelisse, pojad õpivad ülikoolis - ei tee põllutööd, väärtustas oma talu rikkust ja tahtis, et ta pojast saaks hea järeltulija, aga kahtles selles.

1. Pane loetu põhjal kirja umbes 10-lauseline olupilt XX-sajandi peresuhetest

XX-sajandi peresuhted olid keerulised, vanematevahelised suhted ei olnud väga lihtsad, kuna naiseks võeti rikkaid või siis pandi mehele. Armastus, kui selline ei olnud väga välja näha. Lapsed olid tähtsal kohal, kuid neid võeti kui talu ülevõtjaid ja järeltulijaid (tähtsus majanduslikus mõttes). Ema oli kui pereori, koristas, kasvatas lapsi, hoidis loomi hoole all. Isa tegeles tähtsamate asjadega: põlluharimine, kui sulast ei olnud ja rahaasjadega. Laste harimine oli tähtsustatud, see oli kui au ja uhkuse küsimus. Oma probleeme nii palju pereliikmete vahel ei arutatud, kuna inimesed ei olnud ehk nii avatud. Suhted tundusid pigem formaalsed. Eri põlvkonnad elasid koos.

2. Kuidas iseloomustaksid XXI sajandi alguse peresuhteid? Milliseid sarnasusi, erinevusi märkad?

Isa on ikkagi perepea ja naine ei pruugi samal tasemel olla. Lapsed on hinnatumad kui varem, nende haridus on samuti tähtsustatud, kui varem. Armastust näidatakse vanemate puhul rohkem välja ja abielud pole sunnitud, ei valita rikkuse järgi kaaslast (vanemad ei määra). Inimesed on avatumad ja võivad omavahel kõike jagada, kuna suhe pole formaalne, vaid usaldatakse üksteist.

3. Milline on peremudel tulevikus?


Ma arvan, et peremudel väga ei muutu. Kuid kindlasti pole ükski pere täpselt samasugune ja ei saa võtta ühte tüüpi kindlaks aluseks. Võib-olla on väiksem põlvkondade vaheliste konfliktide teke, kuna ka meievanused on tänapäeval kursis IT-maailmaga jms. Eks seda ole näha juba tulevikus, mis saab!