17/02/10

3 autorit
1. Loetud tekstid
2. Kriitika
3. Kuidas iseloomustad loetud katkendi(te) põhjal autori kirjutamisviisi
(millest, kuidas kujutab)
4. Mida märkasid kriitikud (üldistus, 2 näidet)
5. Kirjelda fotode põhjal kirjanikku
6. Soovitan/ei soovita lugeda

Friedebert Tuglas
1. "Poeet ja idioot", "Kirjanduslik päevaraamat"

2. Albert Kivikas-"Maha lüüriline shokolaad!", Eduard Hubel-"Looming" 1925, nr 1, lk 79-81, Arthur Roose - "Fr. Tuglas: "Poeet ja idioot"", Nigol Andresen - "Friedebert Tuglas ajajärgu prismi läbi vaadelduna", Daniel Palgi - "Friedebert Tuglas. Poeet ja idioot.", "Poeet ja idioot arvustustules"-Päevaleht, 24. III 1925, nr 80, lk 6 (nimetu)

3. Ta kirjutas usust - kuradi ainuusk. Samuti kirjeldas ka päris täpselt Toomemäe ümbrust ja inimeste olemusi ja välimust. Ta kirjutas üsna realistlikest asjadest, ei mõelnud välja fantaasialugusid. Erinevad inimtüübid- huvitav ja samas üsna kriitiline sõnadekasutus ja tegelaste ilmestamine.

4. Teda peetakse kirjanduskriitilise koolkonna rajajaks, ta oskas täpselt analüüsida ja täpselt oma mõtteid avaldada. Kriitikud hindavad tema teoste stiili, vormi ja sisu. "Juba see lubab võtta ainega suhtumist intiimsena, et novelli miljööks Tartu. Tuglase tähelepanekud ja kirjeldused Tartu loodusvärvide poolest on huvitavad ja hingestatud." Katkend artiklist "Fr.Tuglas: "Poeet ja idioot"" Arthur Roose. "Novelli ehituse äpardumisest annab tunnistust ka ainestiku jaotus: see pole tehtud nii, et suudaks kasvavalt viia mõtte lõpuni." Katkend artiklist "Friedebert Tuglas. Poeet ja idioot." Daniel Palgi

5. Vaatasin pilti, mis on tehtud aastal 1917. Tuglas tundub sellise esindusliku mehena, ta juuksed on kindlasti seatud selle aja moe järgi ja näpitsprillid samuti moekad. Ta ilme on kõrkjas ja see näitab tema tähtsust. Pintsaku taskusse on asetatud suur lill, mis muudab ta kindlasti vaimukaks.

6. Ma soovitan lugeda eriti just tartlastel seda "Poeet ja idioot" teost, kuna Tuglas kirjeldab kenasti seda eluolu siin ja inimeste käitumist. Minu jaoks oli küll huvitav ja usuteema on ka hoopis uue külje pealt käsitletud ja ülistatakse hoopis kuradit. See pakub huvi, et mida siis peategelane tegema hakkab ja kas läheb selle usuteemaga kaasa või mitte.

August Gailit
1. "Purpurne surm"

2. Nigol Andresen "August Gailit. Purpurne surm.", Mart Raud - "August Gailiti "Purpurne surm", Arthur Roose - "Mõned mõtted Visnapuu ja Gailiti esingu puhul Tartus"

3. Ta kirjutab natuke nagu läbi sõrmede ja ei ütle otse kõike välja. Ta kirjutab naistest päris palju ja "Purpurne surm" on üsna utoopilise sisuga, nii et mitte väga realismi pooldav kirjanik. Oli põnev lugeda erinevatest naistüüpidest ja mõnda neist ka endaga samastada. Ta on üsna sarkastiline ja karm.

4. Tema kirjanduslikule stiilile on omased erakordsuse taotlus ainevalikus, tüpaažis ja sõnastuslaadis, absurdi ja groteski rakendamine inimeksistentsi kujutamisel, mis võib kalduda ka sarkasmi. "Võiks tuua näiteks kas või August Gailiti "Surm". Ta fantastika on tingitud leppimatusest olevikule ja reaalelule, üldse äärmusse ja liialdusse kalduvast kirjaniku iseloomust." Katkend artiklist "August Gailit.Purpurne surm." Nigol Andresen "Gailit vastas vahest paremini kui ükski Siuru kirjanikest tolle ajajärgu hingeelu. See ajajärk andis psükoloogilist tõukejõudu selle kirjanduse paatosele ja nõudis omakord seda kirjandust." Katkend artiklist "August Gailiti "Purpurne surm" Mart Raud.

5. Valisin pildi, mis on Gailitist tehtud aastal 1923, Berliinis. Ta on väga uhkes riietuses, tal on käes isegi kaunistatud jalutuskepp ja peas kübar. Mulle meeldib, et ümber vöökoha on kena vöö. Tal on üks käsi taskus, mis tähendab ehk võimukust ja ta naeratab, mis tekitab soojema tunde. Ta nägu ütleb, et on sõbralik, kuid kehahoiak ja riided väidavad minu jaoks vastupidist.

6. Ma soovitan lugeda ikka Gailitit, kuna tundub, et ta on klassika. Ta üritab inimeste olemust tabada ja see huvitab ju meid kõige rohkem, millised oleme teiste pilgu läbi.

Eduard Vilde
1. "Tabamata ime"

2. Marta Sillaots- "Tabamata ime. Naistüübid"

3. Eduard Vilde kirjutab meeste ja naiste vahelistest suhetest. Ta kirjutab sellise põneva loo, mis on kui seebikas kuskil Eesti väikelinnas. Ta kirjutas kriitiliselt erinevatest sotsiaalsete kihtide esindajatest. Ta kirjutab tõusiklusest ja minu arvates on see kirjutatud näidend tänapäevasegi eluoluga sarnane.

4. Vilde ühiskonnakriitiline suunitlus kujunes välja 1890. aastate algupoolel ja keskseks problemaatikaks oli sotsiaalne ebavõrdsus ja ülekohus, mõisnike ja maarahva suhted. Eesti "kriitilise realismi" läbimurde aluseks sai ausa Väljaotsa Jaani ühiskondlikust ebaõiglusest tingitud allakäiku kujutav romaan "Külmale maale" (1896). "Kirjanik on Eeva Marlandi suhu pannud kõik targad sõnad, tema kätte annud kõik tabavad otsused, tema esitada jätnud kõik maitserikkuse; on teda ennast pealegi välise iluga ehtinud, — mis on selle manuste ülikülla tulemus?" Kriitika artiklist "Tabamata ime. Naistüübid" Marta Sillaots.

5. Valisin pildi, mis on Vildest tehtud aastal 1925. Ta on sel pildil juba vanem ja kogenum mees. Ta näib siin tõelise kirjanikuna, kuna poseerib sulepea käes ja taga paistavad raamatute virnad. Ta on samuti väga viisakalt riietatud ja ta huulilt paistab muie. Ma arvan, et ta pole väga karm mees, pigem selline loominguline inimene.

6. Soovitan kindlasti lugeda, sest ka Vilde on klassika. "Purpurne surm"- selle katkendit lugedes tundus, et see on väga intriigiderohke raamat, mis kindlasti köidaks lugejaid. Ta kirjutab ka realistlikult, nii et pole raskusi lugemisega.